Nädala nipp: Väike nali olgu igas päevas - rõõmus meel hoiab haigused eemal.
Oligi käes oma taimed üle mõõta. "Erme 1" esimesena tõusnud taime pikkuseks oli 21 cm, "Erme 2" oli 19 cm, "Valma 1" oli äkki vaheajaga ära kadunud ja "Valma 2" oli 8 cm.
Teised pikimad tärganud taimed "Valma 1" 9,8 cm ja "Valma 2" 12 cm. Kõik taimed saavad ka toestuse, et neil oleks parem sirguda.
Projektitöö "Liblikõielised".
Hiiglaslik hernes
Kaisa Lillemets,
Morten Laisaar, Ragne Seeder ja Egelii Mäll
Põltsamaa
Ühisgümnaasium 2.c klass
juhendaja Aili Lomp
Kord hakkas üks väike poiss
hernest kasvatama. Esimeses hernekaunas oli ainult üks hernes ja see hernes
asus äkki poisiga rääkima. Poiss
tutvustas end hernele: „Tere! Minu nimi on Siim. Mis on sinu nimi?“ Hernes ei
teadnud oma nime. Siim otsustas hernele nime panna: „Sinu nimeks saab Juku.“
Samal ajal kui poiss
suuremaks kasvas, kasvas ka hernes. Hernes Juku tahtis minna laia maailma
avastama, kuid Siimul oli palju kohustusi ja ta ei olnud sellega nõus. Neil
tekkis omavahel suur tüli ning hernes solvus. Juku otsustas ise minna maailma
avastama, aga Siim hakkas teda igatsema. Ta otsustas, et läheb teda otsima.
Oma teekonnal kohtas ta palju
uusi sõpru. Paljud inimesed olid hernes Jukut näinud ja nad juhatasid Siimule
teed.
Lõpuks leidis Siim Juku üles,
aga ta polnud enam üksi. Siim vabandas herne ees ja uuris: „Kes need on?“
Hernes oli leidnud endasuguse naise. Ka sellel hernel oli omanik. Juku naise
nimi oli Miina ja hernes Miina omanikuks oli Liisa.
Siimule hakkas Liisa väga
meeldima ja Liisale meeldis Siim ka. Siim otsustas Liisa endale naiseks paluda.
Liisa oli sellega nõus ja peeti suured pulmad.
Juku, Miina, Siim ja Liisa
elasid õnnelikult ja said palju lapsi.
Väike Sõprusetera
Maiu Maurer
Põltsamaa
Ühisgümnaasium 2.c klass
juhendaja Aili Lomp
Elas kord väike hernes, kelle
nimi oli Sõprusetera. Talle meeldis kõigiga sõber olla. Ta oli alles noor
hernes, aga sügisel sai ta küpseks. Ta kukkus kauna seest maha. Õnneks ei olnud
herneuss teda hammustanud.
Inimene tuli kauni noppima.
Väike Sõprusetera hüüdis: „Võta mind ka!“ Kahjuks teda ei kuuldud.
Peenral kohtus ta lehtsalati
ja teiste juurviljadega. Lehtsalat ütles hernele: „Tore, et inimene sind ei
kuulnud, muidu oleks ta su nahka pistnud.“ Sõprusetera oli kurb, sest kõik
teised herned olid ära viidud. Porgand lohutas hernest: „Ole nüüd meiega
sõber!“ Väike Sõprusetera oli nüüd väga rõõmus, set ta oli omale uued ja
toredad sõbrad leidnud.
Ühel sügisesel päeval tuli hiir ja
võttis Sõprusetera hammaste vahele ja viis oma urgu. Ta läks uuesti välja, et
veel toitu leida, aga oh õnnetust. Seal ootas teda kass ja pistis hiire nahka.
Väike Sõprusetera jäi urus magama
ja ärkas alles kevadel. Ta avastas, et temast oli sirgunud väike taimeke. Ta
kasvas aina suuremaks ja suuremaks. Talle ilmusid imeilusad valged õied ja
peagi oli valmis ka tema esimene saak.
Lõpuks täituski tema unistus
saada omale palju sõpru. Kõik tema väikesed hernekesed olid tema uued sõbrad.
